Proff vs. käsitööline
Eesti keele seletav sōnaraamat 2009 defineerib professionaali kui elukutseliselt mingil alal tegutseja, elukutseline; oma ala meister. Nt. Jalgrattavõistlustel osalesid nii amatöörid kui professionaalid. Ise koolitüdruk, aga tantsib nagu professionaal. Ise arvan, et selle sōna sisu on sügavam. Sōnaga professionaal kaasneb ka nagu mingi vastutus. Teatud ootused. Eks igal erialal on mingi teatud eetikakoodeks, millele tuginemist eeldatakse. Profesionaal peaks neid ootusi täitma.
Arvan, et pōhiline omadus, mis eritsab proffi niiöelda käsitöölisest on esinduslikkus. Mul isiklikult on raske nimetada ükskõik mis alal professionaaliks kedagi, kes on kasimata, verbaalselt lodev, ebaviisakas, teiste suhtes hoolimatu, ebausaldusväärne jne. Professionaalil on nii erialane kompetents kui ka vähemalt mõningane karisma, hea suhtlus- ja eneseväljendusoskus ning tugev self awareness (nii sisemine kui väline).
Tihti räägitakse pehmete oskuste vajalikkusest. Ilmselt suures osas just need eristavadki professionaale teistest - hea kommunikatsioonioskus nt. selged viisakad e-kirjad, oskust ennast nii kōnes kui kirjas väljendada. Lisaks võime avalikult esineda, kasvõi lihtsalt koosolekuil oma mõtete ja ideede edasi andmine, konfliktilahendusoskus, ajaplaneerimine, enesealgatus ja novaatorlus jne.
Käsitöölistele seevastu selliseid ootusi pole. Neid hinnatakse eelkōige oma oskuste poolest ning muu pole nende puhul nii oluline. Peaasi, et töö saaks tehtud. Mis viisil ja kas nad oma tööd ka promoda suudavad pole nii tähtis. Loeb oma eriala kompetents.
Kuid nagu ikka pole elu nii must ja valge ning ekstreemsusi esineb harva ning enamus inimesi jäävad oma omadustega kuhugi kahe vahele. :)
Kuid nagu ikka pole elu nii must ja valge ning ekstreemsusi esineb harva ning enamus inimesi jäävad oma omadustega kuhugi kahe vahele. :)
Kommentaarid
Postita kommentaar